Urmas Alender

Vaid hetk enne kirjutama asumist olin ma täiesti kindel, et tahan teha enda esimese postituse siia Urmas Alendrist.. Nüüd, kuis istun arvuti taga on pea tühi, mida küll kirjutada nii geniaalse muusiku kohta?

Ta on olnud ja on ka praegu üks Eesti väljapaistvaim isiksus. Ta oli võõrvõimu vastu meelestatud Ruja hing. Ta maalis oma mõnusalt sügava häälega kuulajate silmade ette pildi nende endi kurbusest ja rõõmust, sel viisil kujutas ta kogu eesti rahva hingevalu ja avanemise soovi ja tegelikult teeb ta seda siiani. 

Urmas Alender sündis 22. novembril 1953 Tallinnas. Ta kasvas oma kodukohas üles peamiselt üksi, sest praktiliselt ainuke temaealine oli seal ta oma õde. Ta mängis palju üksi ja seetõttu arvas urmas ise, et võib-olla üksiolemise tõttu kujunes temast individualist. Väiksena tuli Urmasel üldiselt palju ette selliseid sündmusi mis muutsid ta mõttemaailma ja vaadet maailmale. Talle meeldis väga mängida püstolitega, aga ei arvanud kunagi, et vägivald on probleemide lahenduseks. 

 V.Randpere: "Urmas oli vahel väga suur kakleja. Ta oli väga lühikese närviga. Oma ümbruskonnas oli ta autoriteet - kambaliider. Väiksemad lapsed vaatasid talle alt üles. Üsna varakult läks ta kaasa flower-power'iga, tal olid pikad juuksed, lillelised alt laienevad püksid. Tal käisid ilusad tüdrukud külas. Me vaatasime, et igavesti kihvt poiss-mängis kitarri ja laulis." 

Umbes seitsmendas klassis hakkas Alender tegema bändi koos oma kõige parema sõbra Tiit Haagmaga. Pundi nimeks sai "Varjud". Tal oli vahepeal ka soov minna näitlejaks, aga loobus sellest ja pühendus vaid "Rujale". Ja isiklikust elust võib-olla veel nii palju, et ta oli abielus, ja tal sündis tütar Yoko.

Ta elus oli palju sekeldusi, ta lahkus Eestist nagu tegid sel ajal ka paljud teised, aga ta tuli tagasi, sest armastas oma riiki.
Urmas Alender: "Kurat, ma armastan seda riiki, midagi pole parata. Ma olen suletud ühiskonna produkt ja ainsaks valguskiireks olid seal vanaema jutud sellest kunagisest oma riigist. Kõik minu mõtted on ikka olnud sellest läbi imbunud. Ja tegelikult on sellel õnnetult pisikesel rahval kogu tunnetus, eneseteadvus ja kunstilooming seotud unistusega oma riigist. Kahjuks näen ma seda juba nagu välisriigi elanik - kaunimana, kui kõik tegelikult on..." 

 Eesti rokimuusika keskne kuju uppus laeval "Estonia" 28. septembril aastal 1994.


 Raske on lahata kellegi sellise elu, kes on tegelikult nii oluline aga samas kelle elus on olnud väga raskeid perioode. Mul lihtsalt ei jätku enesel tema kirjeldamiseks sõnu, nii südamesse on ta läinud. Võib-olla on see mis mõjub tema traagiline surm aga ma olen tegelikult täitsa kindel, et ta on lihtsalt laulnud end minu ja kindlasti ka paljude teiste eestlaste südametesse. Selline mees väärib austust ja minu poolt on see sügavaim. 



Sügavaima austusega, Martina.